Tekst nr: 68

1Jah, hiljuti ma olenJah, perämedsel aol
2kuid teadmata mul, miks,tuud tiiä-ei joht, mille
3kaotanud kõik lusti. Jah,mu elorõõm om kaonu
4tõesti, nii raske on mu meel, tõtõst om nii must mu miil’
5et see kaunis maa mulet ilm, miä muido hirmus illos’
6steriilne kalju tundub. paistus ku põvva häötet põld.
7
8Suurepärane, kus taevalaotus,Piltillos õhk ja taivalaotus
9kus kaardub uhke võlv,ku ilmadusuur laevõlv’
10kuldses tulemustris kumab –täüs tähti kullatsit
11miks mulle muu kui võltsmu silmile paistus ku ilmatäüs
12ja hukutav ei tundu. haisvat ja kihvtitõt tossu.
13
14Mis olevus on inimene,Ja määne meistretüü om inemine
15kui õilis mõttelt,otsan perädü tark pää
16kui piiritud ta anded,ja käe seen kõva vägi
17kui ingellik ta taju,ku illos’ tä vällä näge
18just nagu Jumal taevas.ja arvu saa ku jummal’
19
20Maailma ilu, loomade täius,kõgõ ülemb ilman elävide siän
21kuid mis on minu jaoksja ummete mu jaoss
22see põrmu kvintessents.tä nigu unik tühjüst.
23Ei mees mul meeldi,Ei olõq rõõmu mehest mul
24ei, ega naine...ei naasõst…