Tekst nr: 226

1Arbuusid ja tatipuuArbuus ja tatipuu
2Andrus KivirähkAndrus Kivirähk
3
4Mirtel ja Mia elasid tegelikult linnas, aga käisid vahel maal vanaemal külas.Mirtel ja Mia elli’ tegelikult liinan, a käve’ vaihtõpääl maal vanaimä puul külän.
5Vanaemal oli suur aed ja seal kasvasid õunapuud ning marjapõõsad.Vanalimäl oll´ suur aid ja sääl kasvi’ uibu’ ja maŕapuhma’.
6Oli tikreid ja vaarikaid ning igat värvi sõstraid – punaseid, musti ja isegi valgeid.Oll´ karusmarju ja vabarnit ja verevit hõrakit ja valgit hõrakit ja esiki sitikit.
7Mirtelile maitsesid vanaema marjad hästi, aga kõige lemmikum oli ikkagi arbuus.Mirtelile miildüvä’ vanaimä maŕa’ häste, a kõgõ inämb miildü iks arbuus.
8See oli nii mahlane ja suhkrumagus!Tuu oll´ nii mahlanõ ja tsukrumakus!
9Aga maal, vanaema aias arbuuse ei kasvanud, neid sai osta ainult linnapoest.A maal, vanaimä aian arbuusõ es kasu’, noid sai osta’ õnnõ liinast poodist.
10Mirtel oli vanaemale sada korda rääkinud, et tehku ometi enesele ka arbuusipeenar, kaua võib süüa neid sõstraid ja vaarikaid!Mirtel oll´ vanalõimäle sada kõrda kõnõlnu, et tekku ummõtagi hindäle ka arbuusipinnär, kavva või naid hõrakit ja vabarnit süvvä’!
11Aga vanaema raputas ainult pead ja seletas, et tema aias arbuusid ei kasva.A vanaimä raupt´ õnnõ pääd ja selet´, et timä aian arbuusi’ ei kasu’.
12Muidugi ei kasva, kui inimene neid istutada ei viitsi!Muidogi ei kasu, ku inemine naid istuta’ ei viisi’!
13Mirtel sai aru küll, et vanaema on vana ja tal on niigi oma marjadega palju tegemist.Mirtel sai arvo külh, et vanaimä om vana ja täl o mummi marjuga niigi hulga tegemist.
14Kui raske oli juba ainuüksi tikrite noppimine!Ku rassõ oll´ joba naid karusmarjugi koŕada’!
15Põõsas oli teravaid okkaid paksult täis ja need muudkui torkisid, kui sa üritasid tillukesi tikreid kätte saada.Puhm oll´ terävit nõklu paksult täüs ja nuu’ mugu’ tsusksi’, ku sa pruuvsõt tsillokõisi maŕakõisi kätte saia’.
16Arbuusidega oleks kõik palju lihtsam – neil pole okkaid ja nad on suured.Arbuusõga olõsi kõik hulga lihtsämb – noil olõ-õi nõklu ja naa’ omma’ suurõ’.
17Tõmba ainult varre küljest lahti ja veereta tuppa nagu jalgpall.Tõmba’ õnnõ varrõ külest vallalõ ja veerüdä’ tarrõ nigu jalgpalli.
18Mirtel otsustas ise arbuuse kasvatama hakata.Mirtel mõtõl´ esi’ arbuusõ kasvatama naada’.
19Kui ema poest arbuusi ostis, kogus ta kõik seemned suurde purki.Ku imä poodist arbuusi tõi, kogosi tä kõik siimne’ suurtõ purki.
20Jaanipäeval vanaema juures olles kaevas ta salaja peenramaa serva augu, valas kõik arbuusiseemned sinna sisse, ajas seejärel augu kinni ning kastis hoolikalt.Jaanipääväl vanaimä man ollõn kaibsõ tä salahuisi pindremaa viirde mulgu, valasi kõik arbuusisiimne’ sinnä’ sisse, ai mulgu kinni’ ja valasi pinnärd hoolõga.
21„Siia tuleb minu arbuusipõld,“ ütles ta kaheaastasele Miale, kes vanema õe toimetamisi põnevusega jälgis.„Taha’ tulõ mu’ arbuusinurm,” ütel´ tä katõaastadsõlõ Mialõ, kiä vanõmba sõsara toimõndamiisi põnõvusõga kai.
22Mia ei osanud veel hästi rääkida, aga ta oli väga tark tüdruk.Mia mõista-as viil häste kõnõlda’, a tä oll´ väega tark tütärlats.
23Kui Mirtel hakkab kasvatama arbuuse, siis tahtis temagi midagi mulda panna!Ku Mirtel nakkas arbuusõ k asvatama, sõs tahtsõ jo timä kah midägi maaha panda’!
24Ainult et mida?Õnnõ midä?
25Mial polnud mingeid seemneid, seega võttis ta ninast väikese kolli ja mattis mulla alla.Mial olõ-õs üttegi seemend, a tä võtt´ nõnast väiku kolli ja matsõ maa sisse.
26„Siia kasvab tatipuu,“ mõtles ta, sest kõneleda ta veel ei osanud.„Taha’ kasus tatipuu,” mõtõl´ tä, selle et kõnõlda’ tä viil mõista-as.
27Saabus sügis.Tull´ süküs.
28Mirtel ja Mia sõitsid jälle maale vanaema vaatama.Mirtel ja Mia lätsi’ jälki maalõ vannaimm’ kaema.
29Vaevalt autost välja saanud, lidusid nad peenramaa poole.Vaivalt olli’ nä autost vällä saanu, ku panni’ pindremaa poolõ juusku.
30Kas arbuusid on valmis?Kas arbuusi’ omma’ valmi’?
31Kui kõrge on juba tatipuu?Ku korgõ om joba tatipuu?
32Aga arbuuse polnud.A arbuusõ olõ-õs.
33Selle asemel kükitas Mirteli peenral suur hiir.Tuu asõmal küküt´ Mirteli pindre pääl suur hiir.
34Ta ajas end kikivarvule ja tõstis pea kohale ilusa hõbedast sõle.Tä ai hindä varbidõ pääle ja nõstsõ pää kotsilõ ilosa hõpõdsõ sõlõ.
35„See on sulle, kallis Mirtel!“ ütles ta peenikese häälega.„Taa om sullõ, armsa Mirtel!” ütel´ tä peenükese helüga.
36„Selle eest, et sa matsid siia maha nii palju maitsvaid arbuusiseemneid!„Tuu iist, et sa matsõt taha’ maa sisse nii hulga häid arbuusisiimnit!
37Tänu nendele on meil, hiirtel, nüüd terveks talveks toit olemas.Teno toolõ om meil, hiiril, no’ terves talvõs süük olõman.
38Leidsime selle sõle sügavalt maa seest ja kingime tänutäheks sulle!“Löüdsemi taa sõlõ sügäväst maa sisest ja kingimi tenoga sullõ!”
39Mirtelil oli küll natuke kahju, et arbuuside kasvatamisest midagi välja ei tulnud, aga hõbesõlg meeldis talle kangesti.Mirtelil oll´ külh veidikese kurb miil, et arbuusõ kasvatamisõst midägi vällä es tulõ’, a hõpõsõlg miildü tälle väega.
40Ta kandis seda edaspidi kõikidel lasteaiapidudel ja nägi väga uhke välja.Tä kandsõ tuud edespiten kõiki latsiaiapitõ aigu ja näkk´ väega uhkõ vällä.
41Miale ei kinkinud hiir midagi ja tatipuust polnud samuti jälgegi.Mialõ es kingi’ hiir midägi ja tatipuust olõ-õs ka määnestki märki.
42Aga Mia oli ju väga tark tüdruk ja ta teadis, et puud kasvavad aeglaselt.A Mia oll´ jo väega tark lats ja tä tiidse, et puu’ kasusõ’ korgõs umbõlõ aigladsõlt.
43„Ootame ära,“ mõtles ta.„Oodami är,” mõtõl´ tä.
44Ja tõepoolest, kui lapsed novembris vanaema sünnipäevale sõitsid, oli terve peenramaa kaetud vedela ja halli lörtsiga, nagu oleks mõni hiiglane sinna peale nuusanud.Ja tõtõstõ! Ku latsõ’ märdikuun vanaimä sünnipääväle lätsi’, oll´ terve’ pindremaa katõt vedelä ja haha lödsäga, nigu olõs sinnä’ pääle mõni vägimiis nuusanu.
45„Tatipuu on kasvama hakanud,“ taipas Mia ja oli väga õnnelik.„Tatipuu om kasuma nakanu,” sai Mia kõrraga arvo ja väega õnnõlik.
46„Ma olen hea aednik, palju parem kui Mirtel,“ mõtles ta, sest rääkida ta ju veel ei osanud.„Ma olõ hää aidnik, hulga parõmb ku Mirtel,” mõtõl´ tä, selle et kõnõlda’ tä jo viil es mõista’.