Tekst nr: 224

1Ulla Wallin, 33 a. õpetaja:Ulla Wallin, 33 a. oppaja:
2Mis on kuld ja mis on muld? Mis teeb selle ühe selleks üheks ja mitte selleks teiseks? See, mis on, on nii kaua, kuni ta enam ei ole.Miä om kuld ja miä om muld? Miä tege seo üte seos ütes ja mitte tuus tõõsõs? Seo, miä om, om niikani, kooni tä inämb olõ-i'.
3Seesama on seesama on seesama.Seosama om seosama om seosama.
4Vaataja silmis muutub muld kullaks, mullaks, kullaks, ikka ja uuesti.Kaeja silmin lätt muld kullas, mullas, kullas, iks vahtsõst ja vahtsõst.
5Läbipõimununa, raskesti ära tuntavana, peidetuna sügavale me sisse, meist välja, ette, alla!Läbikasunult, rasõhõhe är' tuntavalt, käkitült süvvä mi sisse, meist vällä, ette, ala'!
6Kus ta on, kus nad on? Millist mul on vaja, millist ma tahan? Miks?Kon tä om, kon nä omma'? Määnest mul om vaia, määnest ma taha? Mille?
7Hinnaline, õilis ja… nagu vangla! Igatsetud, kogutud ja armastatud.Korgõn hinnan, avvulinõ ja… nigu vangimaja! Tahet, korat ja hoiõt.
8Nende tähendus igaviku seisukohast nende endi sisse peidetud, nähtamatu me füüsilisele silmale.Näide tähendüs – igävädse ao puult kaiõn – näide hindi sisse käkit, nägemäldä' mi iholidsõlõ silmäle.
9
10Totaalsus ja üksindus.Totaalsus ja ütsindüs.
11Igavene ja muutlik.Igäväne ja muutliganõ.
12Muutumatu ja haavatav.Muutumalda' ja haavatav.
13Kummardu alla, täida pihk mullaga (mis siis, et küüne- alused saavad mustaks), nuusuta , tunneta ta kaalu, aja sõrmed veidi laiali ja lase tal pudeneda sõrmede vahelt maha - KÄED EEMALE – las ta kohtub seemnega, toidetud päikese, vihma poolt, las ta sünnitab - uut elu.Kumarda' maha', võta' peo mulda täüs (mis sõs, et küüdsealodsõ' saava' mustas), nuhuda', tunnõ' tä rasõhust, aja' sõrmõ' vähä lakja ja lasõ' täl pudõnõda' sõrmi vaihõlt maha' – KÄE' MANT – las tä saa kokko siimnega, ravitsõt pääväst ja vihmast, las tä sünnütäs – vahtsõt ello.
14Müsteerium, kontrollimatu, ilus! Raskus, väärtuslik, eriline, - rikkus.Mõistatus, ilmuhjamalda', illos! Rasõhus, väärtüsline, eräline, – rikkus.
15Paljas kael, mis igatseb kallistust.Palas kaal, miä ihkas kallistamist.
16Kas see on muld või on see kuld? On sel tähtsust? See, mis on, on nii kaua, kuni ta enam ei ole.Kas tuu om muld vai om tuu kuld? Om tuu sõs tähtsä? Tuu, miä om, om nii kavva, kooni' tä inämb ei olõ'.
17
18Kõva kohtub pehmega.Kõva saa kokko pehmega.
19Otsides seda kohtumist, las muld valgub kulla peale, värvib seda, peidab seda, teeb seda selleks, teiseks.Otsõn tuud kokkosaamist, las muld vaos kullalõ pääle, värm tuud, käkk tuud, tege tuud seos, tõõsõs.
20See, mis on ühe jaoks kuld, on teise jaoks muld.Tuu, miä om ütele kuld, om tõõsõlõ muld.
21See, mis on ühe jaoks muld, on teise jaoks kuld.Tuu, miä om ütele muld, om tõõsõlõ kuld.
22Muld on muld on muld ja kuld on kuld on kuld on muld on kuld on muld on kuld...Muld om muld om muld ja kuld om kuld om kuld om muld om kuld om muld om kuld...