Tekst nr: 212

1Märt Laulasmaa, 28 a. fotograaf:Märt Laulasmaa, 28 a. piltnik:
2  
3Ärgata hommikul vara, tunda, et olen mees, tunda oma kõrval seda täpselt õige soojusega naisekeha, keha, mida ma ihaldan ja armastan.Herädä' hummogu varra, tunda', et ma oleõ miis, tunda' hindä kõrval seod õkva õigõ lämmüsega naasõihho, ihho, midä ma ihka ja hoia.
4Teada, et meil on terve hommik aega, et keegi ei sega meid...Tiidä', et meil om terve' hummok aigo, et kiäki meid ei mutida'...
5Avastada uusi territooriume, mille olemasolust poleks julgenud unistadagi....Vällä löüdä' vahtsit territooriummõ, minkast ei olõs julanu' unistadagi, et nä omma' olõman ....
6Aeg justkui seisaks paigal ja meie Temaga oleksime nagu kaks jumalat, kes mängivad teineteisega.Aig õkvalt ku saisasi'paigan ja mii' Timäga olõsi' nigu kats jumalat, kiä mängvä' tõõnõtõõsõga.
7See on kuld.Tuu om kuld.
8
9Ja sel hetkel oleme me nii kaugel surmast, nii kaugel mullast, kui üldse üks inimene olla saab.Ja tuu kõrrakõnõ aigo mi olõ nii kavvõn koolust, nii kavvõn mullast, ku ülepää üts inemine olla' saa.