Tekst nr: 206

1Laine Lang, 37 a.projektijuht:Laine Lang, 37 a.projektijuht:
2
3Kord, kui ma veel koolitüdruk olin, ostsin ma kuldsete täppidega punast kingituspaberit.Ütekõrra, ku ma viil koolitütrik olli, ostsõ ma kuldsidõ täppega verevät kingitüsepapõrd.
4See ei olnud juhuslik, teadsin täpselt, mida ma tegin.Tuu es olõ' johuslinõ, ma tiidse täpsähe, midä ma teie.
5Katsin oma kooliraamatud selle paberiga, et võiksin tundide ajal tunda soojust punasest ja kuldsest värvist, tunda, et olen lähedal ühele unistusele...unistusele iseendast.Ma katsõ uma' kooliraamadu' tuu paprõga, et võisi' tundõ aigo tunda' lämmind vereväst ja kuldsõst värmist, tunda', et ma olõ lähkün ütele unistusõlõ...unistusõlõ esi'hindäst.
6Täiskasvanu elu...Suurõ inemise elo...
7Oma vaba valik...Esi' vabalt valli'...
8Ma ei ole kunagi tundnud end hästi kollektiivis, ega tahtnud, et keegi võtaks mind osana sellest.Ma olõ-i' ilmangi hinnäst häste tundnu' ütisüsen, ega' tahtnu', et kiäki võtnu' minno ku ossa ütest sääntsest.
9Muld... see oli pärand, raske ja ränk.Muld...tuu oll perändüs, rassõ ja ränk.
10Pimedus, patt, hallid toonid.Pümehüs, patt, halli' tooni'.
11Seal polnud mingit valgust, mitte midagi kristallselget.Sääl olõ-õs määnestki valgust, ei midägi kristalselget.
12Ei saanudki olla.Es saaki olla' es.
13Meie perekond põgenes kunagi üle läänemere, aga kuhu oli mul siit edasi põgeneda?Mii' pere' pagõsi kunagi üle Õdagumere, aga kohe mul oll siist edesi paeda'?
14Ehk nüüd, palju aastakümneid hiljem, mõistan, et ei ole reegleid, ei ole piire, kuidas oma aeda harida.Vaest no', pallo kümnit aastit ildampa, ma saa arvo, et ei olõ' säädüisi, ei olõ' piire, kuis umma aida tulõ arri'.