Tekst nr: 151

1Inimene elab oma elu esimesel etapil ainult pooleldi meid ümbritsevas käega katsutavas materiaalses maailmas.Inemine eläs edimädse jao umast elost õnnõ poolõldõ tuun käega kumpi ainõlidsõn maailman, miä mi ümbre om.
2Pooleldi aga enda ja ehk ka teiste loodud virtuaalses ilmas.Poolõldõ aga hindä ja vast ka tõisi luudun ettekujotõdun ilman.
3Ta ei tee veel vahet oma hingestatud  ja esemetega sisustatud mängumaailma ning tegeliku, meist sõltumata eksisteeriva maailma vahel.Tä ei tii viil vaiht uma hingelidse ja asjo täüs mängomaailma ni meist olõnõmalda, periselt olõmanolõva maailma vaihõl.
4  
5Ma olin veel kahe jalaga kinni oma maagilises maailmapildis, kui kahe ja poole aastasena sattusin väikesest kõrvalisest Eesti külast kahemiljonilise Budapesti neljanda korruse üürikorterisse.Ma olli viil katõ jalaga kinni uman nõiduslidsõn ilmapildin, ku katõ ja poolõ aastagadsõlt sattõ väiksest kõrvalidsõst Eesti küläst katõmiljonilidsõ Budapesti üürikortinahe neländä kõrra pääl.
6Korter oli veel pooltühi, nii ma hakkasingi seda veel üsna kõledat ruumi oma uute mänguasjadega täitma, mõistagi mulle endale arusaadavate toimingute ja asjadega.Kortin oll viil puultühi, nii ma naksigi tuud viil küländ kõllõt ruumi täütmä ummi vahtsidõ mängoasjoga, muidoki sääntside tallituisi ja asjoga, minkast ma esi arvo sai.
7Sidusin paela oma puust mängumaja külge, mille katus käis ära ja tirisin seda enda järel mööda parketti.Köüdi paila uma puust mängomaja külge, mink katus är käve, ja tirõ tuu hindä perän parketti piten.
8“Poiss, mis sa teed?” küsis mu ema tuppa astudes."Poiss, mis sa tiit?" küsse mu imä tarrõ astõn.
9“Sõnnikut vean,” kostis vastus…"Sitta viä," tull vastus.
10Aastaid hiljem, see võis juhtuda umbes siis, kui mu silmadelt langes kae (see on ilmselt võrreldav sellega kui kassipoegade silmad lahti lähevad), hakkasin ma ennast tasapisi nägema väljaspoolt, juba osana laiemast sotsiaalsest võrgustikust, koos sellesse kuuluvate käitumis- ja suhtlusmudelitega.Aastidõ peräst, tuu võisõ johtuda vast sõs, ku mul silmä vallalõ lätsi (arvada niisama nigu kassipujõl), naksi ma hinnäst aigopiten nägemä välästpuult, joba nigu ossa laembast ütiskundlidsõst võrgustust, üten tuu mano käüvide üllenpidämis- ja läbikäümismudõlidõga.
11Maal, oma ungari vanaema juures olles panin äkki tähele, et mu tädipoeg, minuga samaealine poiss, kõnetab meie ühist vanaema teietades.Maal, uma madjari vanaimä man, panni ma kõrraga tähele, et mu tädipoig, mukka üteiäline poiss, ütles mi ütidsele vanaimäle "tii".
12See tundus küll veider, aga esialgu püüdsin igaks juhuks vanaema kõnetamist vältida, et aega võita n.ö oma seisukoha kujundamiseks.Tuu paistu kül andsak, aga edeotsa ma kai kimmüse mõttõn hoita, et ma vanaimäga juttu ei tii; nii sai võita aigo n.ü.
13Kui aga nägin, et kõik teised, kaasaarvatud mu tädid ja mu enda isa kõnetavad vanaema samuti teietades, pidin tõdema, et pääsu pole ning hakkasin teda ka ise teietama.oma saisukotusõni joudmisõs.
14Samas tundus see kuidagi rollimänguna, kuigi ise ma seda nii ei sõnastanud ega teadvustanud.A ku ma är näi, et kõik tõõsõ, noidõ hulgan mu tädi ja mu hindä esä, ütlese sammamuudu vanaimäle "tii", sõs pidi ma tunnistama, et olõ-i päsemist, ni naksi tälle ka esi "tii" ütlemä.
15Ummõhtõ näüdäs tuu kuigi vällä nigu rollimäng, olku et ma esi tuud hindä jaos nii es nimedä ega tuust niimuudu es mõtlõ.
16Siis tuli suvi ja sõitsin koos perega teise vanaema juurde Eestisse, kes elas ehk veelgi arhailisemas maakohas, kui ungari vanaema.Sõs tull suvi ja ma sõidi üten perrega tõõsõ vanaimä mano Eestihte, kiä elli vast viil vanaaolidsõmban maakotusõn, ku madjari vanaimä.
17Seal aga tajusin, et temale ütlen ma iseenesestmõisetavalt sina, nii nagu teistelegi küla täiskasvanutele ja vanainimestele.A sääl ma tundsõ är, et tälle ma ütle esihindäst mõista "sa", nii nigu tõisile külä suurile ja vanolõ inemiisile.
18Nii teevad siin külas ju kõik teised, teietamisega tekitaksin ainult arusaamatust.Nii teevä siin külän jo kõik tõõsõ, "tii" tarvitamisõst tulõsi õnnõ segähüst.
19Selle suvega kasvasin ma ootamatult enda silmis palju suuremaks kui ma ennast Ungaris tundsin.Tuu suvõga ma kasvi hindä silmin hindälegi uutmalda pallo suurõmbas, ku ma hinnäst Ungarin tundsõ.
20See erinev kõnetamisviis muidugi ei muutnud kübetki mu lugupidamist või armastust oma vanaemade vastu.Sääne vaih jututegemise viie man muidoki es muuda kibõna võrragi tuud, kuis ma umist vanaimist luku pei vai näid hoitsõ.
21Kuna aga võrdlusmoment oli olemas, tundsin ennast Eestis täiskasvanute suhtes siiski veidi võrdsemana.Aga et ma sai asjo kõrvuisi säädä, tundsõ ma hinnäst Eestin ollõv sõski täüsinemiisile veidü ligembäl.