Ariste Pauli kutsudi valgõs mustlasõs.
Tä jo käve kah mii liire piten.
Hallõ, et mul timäga pilti ei olõ, selle et meil maja palli maha.
Niisamatõ süü ütidsest katlast.
Jõgi, sääl olõ-õs kaivo es midägi, vot kuis.
Mi võti säält vett tserbäguga.
Timä kah jõi miika.
Tä tekk õkva nii nigu mii.
Käve sääl mõskman hindä.
A sõs, ku tä tull jäl Tartost, sõs tä tõi meile kumpvekki latsile.
No sõs tä oll nuur.
Ja sõs kuis tä viisorin üles astõ, kõnõl mii keeli ja suuvõ meile häid talsipühhi ni hääd vahtsõt aastakka.
Ja tä oll sääne nigu...
mi ütle-es ilman, et tä om võõras.
Tä om mii uma.
Tä om õkva nigu mii.
Tä tull kõnõl miika mustlaisi kiilt.
Kõik kõnõl hobõsist, vot kuis.
Vanast oll nii pallo häid armuliidsi inemiisi. 

Ma kah mälehtä: mi elli üte perre sannan.
Ja kuis perremiis ütel niimuudu: kae, siin omma puu riidan, kütä, olõ, elä.
Sinno kiä putu-ui, vällä aja-ai, et taa om...
Kae maja oll ütlemi siin, a sann oll kavvõmban tükk maad.
Et kae, siin om vesi – kaiv, kütä, mõsõ, tii, miä taht.
Elä nikagu puu lehte läävä vai kuna esi hääs arvat är minnä.
Ja sõs ka tädi tõi meile piimä ja munnõ ja sõs ütel niimuudu, et nälän ei piä kiäki olõma, süvvä piät kõik saama.
Ja sõs ütel mullõ, et tulõ muka keldrihe.
Kae, ma anna sullõ kardokit, et vii imäle, et sõs tege süvvä ja nii.
A seo ilma aigo kiäki ei julgu rännädä.
Kae no om egäl puul umandus, vot kuis.