Ütsik saar kesk merd, pikä talvõ haripunkt.
Seltskund matkaselle om rännänü üle jää tsillokõsõ laiu pääle mõttit kogoma, ma nigu nuur filmisäädjä olõ üten, et üles võtta rännäng mõttidõ sadamahe.
Tsillokõnõ matkamaja saa vasta üüd lämmäs kütet, a mitte nii pallo, et kõigil uni tulõsi.
A uni tulõ õnnõ noil, kel mõttõ rändä-äi.
Ma jää ütsikidega juttu ajama.
Seltskunna varratsõmba käümise siiä saarõ pääle härgütäse kõnõlõma sääntsist asost nigu "paigavaim" ja "inemise kotus".
Ma esi olõ otsani kimmäs, et saarõl om salanõ loomus, ni lövvä seltskunnast hindäle mõttõsõsara.
Üü joud kätte ni õnnõ mii katõkõisi olõ üllen.
Välän võtt tuul tuurõ üles ja egä silmäpilksahusõ pääle rägisese aknõklaasi.
Pliidi all praksõlõs tuli, maja saina higonõsõ.
Hummoguvalgõga lää üten näioga vanna sanna, mink aknõalonõ istmisõkotus om mullõ ainukõnõ kotus maailman, kohe ma mõista hindä tävveniste unõhta.
Ma küsü tä käest sammo küsümiisi, midä minevä õtak, õnnõ kõkkõ tsipa jugõmbahe, tsipa härgütävämbält.
Ma saa arvo, et tii tälle liiga.
Mi lää sannast är, a kündle unõhtami palama.
Ma jaloda timäga mere pääle, ümbretsõõri om kõik nigu valgõ paprõleht.
Torm om nõsnu, sõski nakkami seltskunnaga tagasi minemä.