Võromaa rahvarõiva
Teksti autor om Reet Piiri (ERM)
Rõivamoodu kujoni vällä rahva majanduslikkõ ja tehniliidsi võimaluisi perrä; ololidsõ olli aoluulidsõlt vällä kujonõnu tava ja ilomõistõ.
Tähtsä oll, et rõiva vastanu ilma-, elo- ja tüütingimüisile.
Rõivamuudõ mõodi korõmbidõ inemiisi moodurõiva ja ka naabridõ sälän nättü rõiva.
Näütüses võti Võromaa ja seto mehe vinne miihilt käest üle moodu hamõht kaadsu pääl kanda.
Muial Eestin kanni mehe hamõht kaadsu seen.
Püksi ummõldi Võro- ja Setomaal pikembä ku põha puul Eestin ja noilõ tõmmadi pääle põlvini suka vai katõti seere rasudõga.
Vindläisi rõividõ mant võeti üle muud ilosta ülerõivid verevä kaaruspailaga. Tuu kommõ läts edesi ka lõunapoolidsõlõ Tartomaalõ, mulgi maiõ pääle ja Pärnumaalõgi.
Vinne rahvarõividõ kaunistuisi iinkujol levisi Võromaal vereväst puuvilladsõst maagõlangast valgõlõ pakladsõlõ rõivalõ sissekoedu vai ummõldu kirä.
Säänte mooduga naati ilostama näütüses seto ja Võromaa naisi hammõkäüsside otsõ. Seto mustri oll laemb ku Võromaa naisi hammõkäüseotsa mustri.
Muial Eestin ilostõdi õnnõ käüsside värvlit.
Naabriidõ lätläisi rõividõ mant võtti nitti Rõugõ, a esierälidselt Harglõ ja Karula kihlkunna rahvas.
Sääl peeti ilosis valgit vai hellehahku villatsiid ülerõivit.
Naasõ opõ lätläisi käest kudama läbivillatsiid vöid, midä kutsutigi lätilapiliisis vöis.
A olkugi, et lätläisi rõivit nätti sakõst, es mõoda tuu inemiisi ja paiklikku umaperrä niipallo, et rõiva olõssi naabridõga üttemuudu lännü.
Rõiva tetti koton koetu villadsõst vai pakladsõst rõivast.
Pakladsõst tetti hammõ, naisi pääkattõ, põllõ, suvidsõ miihi püksi ja ülerõiva.
Villadsõst ummõldi mitmasugudsõ päälmädse rõiva, koedi suka ja kinda.
Langa värviti hainuga.
A suur osa rõivist ollkavva aigu värvmäldä: pakladsõ rõiva pleegitedi valgõs, villadsõ rõiva olli inämbjaolt lambavilla värvi valgõ, haha, pruuni, musta.
Lang kedräti villost.
Pääle kudamist vanutõdi rõivast väega, nii et tuu näkk vällä nigu vilt.
Arvati, et sääne rõivas pidä kavva vasta.
Ku 19. aastagasaa lõpupoolõ naati villaveskiid kasutama, läts rõivas ohukõsõmbas ja kerembäs.
Vanõmba inemisepidäsisääntsest rõivast ummõlduid rõivid vähä vastapidäväs ja kokkovõttõn langa raiskamisõs.
Rõiva man peeti väega ololidsõs, et tuu pidänü kavva vasta.
Ummõlustüü tetti käsitsi, pakladsõ niidiga, lihtsidõ nittega ja vähätsiide lõikidõga, nii et pallo matõrjaali kaoma ei läässi.
Väega tähtsä rõivas oll paklanõ hamõ.
Sakõst oll tuu latsõl ainomadsõs rõivas ja külmemidõ ilmuga pidi nää tarõn istma.
Täüskasunuidõ naisi jakuga hammõl oll kats ossa, peenembäst rõivast piha ni jämmembäst pakladsõst rõivast tett alaosa, mia jäi undrugu ala.
Pihaosa jaos murti rõivas katõkõrdsõlt kokko, lõigati sisse T-kujolinõ kaalamulk.
Miihi ja latsi hamõ oll ummõld nigunaisigi hamõ, õnnõ tuu oll üten tükün, jakk oll puudus.
Hamõ oll Lõuna-Eestin nii mõsu iist ku päälüsrõivas, tuu tähendäs, et käüti ka õnnõ hammõga.
Undruk oll täüskasunu naasõ rõivas.
Undrugu saaminõ tähend tütärlatsõ joudmist naasõikkä ja undrugu edimäne ümbrepanõk ollperis umaette tähtsä toiming.
Üleskirotõt tiidmiisi perrä kanti Võromaal paiguldõ viil 19. aastasaa algulgi vanaperäst ümbre kihä mähki kõrikut.
Tuu kõrval naati joba kandma ka mooduperäst kokkoummõldut undrukku, miä Harglõn, Karulan, Rõugõn, Põlvan ja Urvastõn hoit alalõ umma värvi – valgõt vai hellehahka.
Veitsüviisi võeti umas muial Eestin ollu triibuliidsi undrikite muud.
Nuu tetti vahtsõ moodu perrä laja ja värvli ala säeti voltõ.
Undrikkõ tekk egäüts koton esi ja nii tulli nuu nii värve ku juttõ poolõst paiguldõ esisugumadsõ vällä.
19. aastagasaa 70. aastil naati Karulan, Rõugõn ja Urvastõn kudama ka kruudulist prundsirõivast.
Et paksõmb vällä nätä ja ka lämmämb olõssi, kanti kõrraga kattõ-kolmõ pruntsi, vaihõl viilgi inämb.
Mehe tõpsi hammõ pääle kaadsa, pääle köüdeti ahtagõnõ vüü.
Vüü olliki väega tähtsä.
Tuu säeti joba väiku tütärlatsõ hammõ pääle, selle et tuuga loodõti, et nii kasus peenükese pihaganoorik.
Vüü hoit kuun hamõht, ku olti õnnõ hammõga, avit üllen hoita undrukku, ku tuul es olõ värvlit, ja avit kuun hoita mehe pikä kuuba hõlmu.
Pääle tuu usuti, et vüü kaits tuu kandjat.
arvati, et tugõvalt ümbre kihä mähit vüü hoit inemist haiguisi iist, tuuperäst eski maati nii, et vüü oll tugõvalt ümbre kihä mähit.
Mii ilma man om ololinõ, et rõivas annassi lämmind.
Kõgõ vanõmbas ülerõivas omma olnu mitmasugudsõ olgõ katmisõs mõtõldurõiva, miä ümbrevõetult kaidsi nii vihma, tuulõ ku külmä iist.
Võromaal püssi nii pakladsõ lina ku villadsõ kõriguegäpäävädsen kasutusõn kavvõmb ku muial Eestin.
Ütes tähtsämbäs rõivas oll pikk kuup.
Külmäga tõpsi väikulatsõki tuu õkva hammõ pääle.
Täüskasunuilõ oll tuu ololinõ rõivas kotust vällä minnen.
Pikä kuuba ummõldivastapidäväst lambavilla värvi rõivast.
Ku muud muutu, naati pidolikkõ pikki kuupõ umblõma ka tummõsinidsest vai mustast rõivast.
Sääne muutus es lähä egäl puul läbi, näütüses kanti Harglõn viil 20. aastagasaa algulgi vannamuudu valgit pikki kuupõ.
A miä sukugi es muutu, oll Võromaalõ umanõ verrev kaaruspailailostus.
Midä rikkamb oll inemine, tuud inämb oll mustri sisse säet kiirdõ, a mõnõl vaesõl olnu paila peris sirgõhe kuuba pääle ummõldu.
Muudsan rõivan tulli 18-19. aastagasaa vaihtusõ paiku tarvituistõ naisi jakitaolidsõ kampsi ja miihil lühkü pindsaku muudu vati.
Algul ummõldi nuu pikä kuuba nitiga, paiga pääl kutsuti noid pihthammõs.
Tuu küündü veidü allapoolõ vüükotust, lõigõ ja kaunistusõ olli nigu pikälkuubalgi.
Harglõ naasõ kanni säänest valgõt villast pihthamõt viil 20. aastagasaa algulgi.
Muial Võromaal naati 19. aastagasaa keskpaigan kandma vahtsõmbamoodulist ligi kihhä pihaosaga seesega kampsi.
Vahtsiidõ rõividõga üten tullka vahtsõnõ potisinine värv.
Talvõl külmäga kanti lambanahast kaskit ja eläjänahast talvõmütse.
Jalan olli lehmänahast tsuvva.
Suvidsõl aol käüti pallo pallidõ jalgoga, suu pääl kanti lõhmussõkoorõst, paiukoorõst vai kõotohust tettüid viiskõ.
Saapa ja ummiskängä käve talorahva rõividõ mano.
Tävveligu pidoligu rõivakomplati sai noorõmehe ja näio leeris, miä tähend ütelisi ka näide täüskasunus saamist.
Vallalidsõ ja abielomehe rõiva es olõ tõnõ tõistmuudu.
A naisi man oll vaih tunda.
Ku näio võisõ kävvü palla pääga ja ilma põllõlda, sis abielon naasõ man peeti tuud häbüasas.
Pulmõn ollgi väega tähtsäl kotussõl pruudi pää katminõ abielonaasõ pääkattõga, ette panti põll.
Abielon naanõ es või katmalda pääga süvvä kah, a mehe pidi söögilavvan kimmähe mütsü pääst är võtma.
Miihil olliHaani küpärseppi tettü haha vai mustast vildist kübärä.
Naasõ mähe varahamba terven Eestin ümbre pää lina.
17. aastagasaal tulli muudu tanu.
A päälinno muud püssi häste alalõ Mulgimaal, Peipsi veeren Tartomaal, Setomaal, Võromaal.
Võromaal võeti siski 19. aastagasaa keskpaigan inämbäste üle tanu kandmisõ muud.
Tano pidi päähä pandma nii, et hiuussõ jäivä timä ala tävveniste.
Et mooduga üten kävvü, panti innembi päälina, ildamb ka tano ala ummi hiuussidõ tävvendüses viil rõivast vai paklast tett vahr.
Terve Lõuna-Eesti pidolikkõ naisirõividõ mano käve suurõ rinnaehte.
Naisi ja niisama ka miihi hammõkaala kinnipandmisõs tarvitõdi väikuid vitssõlgi.
A naisi pidorõividõ mano käve suur sõlg, miä säeti hammõ pääle nii, et tuu paistu kampsi vai pikäkuuba kaalussõst vällä.
Võromaa naasõ köüdi kaala ala viil verevä paila, minka otsa jäi sõlõ pääle rippu.
Verevä paila kuma metällist sõlõ pääl ollõv näolõ andnu ilosa rõõsadsõ helgähüse.
Võromaa rahvarõivilõ om umanõ, et mitmõ vana asa hoitu kavva alalõ, näütüses naisi päälinikidõ ja villatsidõ ni paklaisi olarätte kandminõ ülerõiva ülessandin, rõividõ valgõ ja hahk värv jne.
A 19.-20. aastagasaa vaihtusõs oll sõski inämüisin perrin umas võedu vahtsõt vurhvi rõiva.
Rõividõ umblõmisõ man naati iinkujos säädmä Euruupa nitte ja muudu, tuu tähendäs ka tuud, et võeti üle tuud, midä mooduaokirä paki.